Helme kihelkond hõlmas Valga- ja Viljandimaal nüüdse Helme, Hummuli ja Põdrala valla ala, Kärstna ümbruse (Tarvastu vald) ning Omuli (eesti keeles ka Hoomuli, Oomuli; Põhja-Lätis). Kuulus esiajal Sakalasse, aastast 1224 ordule. Muinaslinnustest oli Helme kihelkonna alal Tõrva Tantsumägi, võib-olla oli linnus ka arvatavasti 14. sajandi I poolel ehitatud Helme ordulinnuse asukohal. Kirikukihelkonnaks sai Helme arvatavasti 13. sajandil (esmamainimine 1329). Helme Maarja kirik pärineb 14. sajandist, Taagepera abikirik on ehitatud 1674. aastal. 13.-14. sajandil kuulus Helme kihelkond Karksi foogtkonda, alates ordulinnuse valmimisest allus kihelkond otse ordumeistrile. 15.-16. sajandil läänistas ordumeister suure osa Helme kihelkonnast. Helme linnuse juures oli alev; Vene-Rootsi sõja ajal 1656.-58. aastal õhkisid rootslased 1658. a. linnuse. Vene-Liivimaa sõja ajal peeti Helme kihelkonna alal Oomuli lahing, Põhjasõja ajal Hummuli lahing. Poola võimu ajal oli Helme kihelkond aastast 1582 Pärnu presidentkonna staarostkond. 1621-1888 kuulus kihelkond Pärnumaa, 1888-1920 Viljandimaa koosseisu.
Helme nimi on ajalooürikutesse kirja pandud juba 1329. aastal. Saksa sõna der Helm tähendab raudkübarat või kiivrit. Tol ajal oli Helmes orduloss, mis ehitati 1261. aastal, olles kindlaks “peavarjuks” ordurüütlitele. Võib ainult arvata, et sellest on tuletatud Helme kohanimi.
1845-48 siirdus 17,1% rahvastikust õigeusku. Talude päriseksostmine algas 1857 ja lõppes põhiliselt 1870. aastail. Rahvuslikus liikumises osalesid helmelased elavalt. 1870. aastail tekkinud Tõrva asula sai 1921 aleviks ja 1927 linnaks. Valga maakonna moodustamisel 1920/21 jäid Kärstna ja Põdrala Viljandimaa koosseisu, muud Helme kihelkonna vallad ühendati Valgamaaga. Helme valla praegune staatus kinnitati 11. juulil 1991.